pühapäev, 27. veebruar 2011

Maakivist ait

Niipalju kui mul võimalust, vajadust ja tahtmist on lähiümbruses sõita, näen, et see talv on võtnud jällegi mitmeid katuseid. Ja ikka on see nii, et sisselangenud katus on sarikaga kaasa haaranud või mahasurunud ka osa seina. Mõnikord rohkem, teinekord pisut vähem. Need kuus aastat, mis ma nüüd siin toimetanud, olen seda rasket lund aida katusel ikka kõvasti narrinud. Ja eks mul on ka ropult vedanud.

Asi selles, et otsakatust mu aidal praktiliselt polnud. Kunagi oli vist keegi mõned lauad ja roostes pleki sinna peale visanud. Aga ega see hädaabi siis vihma ja lund kinni hoidnud. Kunagine otsaluuk oli samuti otsas. Aastate jooksul tekkisid maakivimüüri suured praod, osa kive pudenes seinast ja vundamendisokkel oli ka puha puru. Asja tegi hullemaks veel see, et kitsal kolhoosiajal hakati aidas loomi pidama. Selleks, et loomade hein kergema vaevaga ulualla saada, raiuti osa müüri maha. Tekkinud suurele avale pandi mingid käepärased väravad ette. Heinte lakapeale hangumisel ette jäävad rõhtpalgid saeti lihtsalt läbi. Sellel hetkel kui mina selle koha sain, oli aida katus juba ähvardavalt ühele poole kaldu.

Eks ma ikka kogu aeg vaatasin seda aita murelikult. Eriti sügiseti, kartes, et järgnev talv viib katuse ja seina. Seda õiget pealehakkamist, kuidas asja kuidagi parandada mul polnud. Põhjus selleks ka väga lihtne. Mina pole kunagi sellist tööd teinud ja kartsin, et ega ma hakkama saa. Tellida aga raha eest selline töö - jaa, jaa, unistada ju võib ... Õnneks oli mul siin suvel see teismeline abimees. Ta on sedavõrd noor ja järelikult rumal, et tema ei oska pikalt heietada neid poolt- ja vastuargumente. Tänu noorusele ei tea ta ka karta, et enne igat tööd tuleb karta oma võimetes ja oskustes. Ühesõnaga ühel möödunud suve ilusal varahommikul kuulen väljast kopsimist ja muidu kolinat. Noormees on aida katusel ja lammutab seda pisikest olematut otsakatust. Minu pärimise peale, et kuidas ja miks ja mis nüüd küll saab, sain ühese vastuse: mis siin lobiseda, asi tuleb korda teha.

Ja nii me siis tegime. Plommisime ja taastasime. Omavahel vaidlesime ja leppisime. Tungraudadega tõstsime ja langetasime katust. Ladusime müüri ja sidusime muljutuid sõrmi. Mõne suurema kivi ülesvinnamisel müüripeale imestasime, et millised kõvad mehed ikka kunagi pidid olema. Sinna kohta, kus kunagine müür lihtsalt maha oli lõhutud, ladusime müüri tagasi. Omalt poolt lisasime akna. Et nagu natuke huvitavam oleks.

kolmapäev, 23. veebruar 2011

Kaaperdajad 4

See internetipoodides müügil olevatest vanadest lennundutemaatilistest postkaartidest tõukunud lühikirjelduste sari lennukite kaaperdamistest jõuab loogilise lõpuni. Jäänud on kaks viimast Eestiga seotud lugu. Need, mis on toimunud juba taasiseseisvunud Eestis. Ning jääb ainult loota, et äkki jäävadki viimasteks. Lisada jääb ainult seda, et siin ja eespool kirjeldatud sündmused ei pretendeeri mingil juhul absoluutsele tõele. Keegi pole meil Eestis kunagi tõsiselt uurinud seda tsiviillennunduse tumedat poolt. Mõned üksikud korrad kui nendest asjadest on räägitud, korratakse pidevalt, et Eestiga seotud lennukite ärandamisi on olnud üheksa. Mina leidsin oma märkmetest aga kaksteist episoodi. Ma ei saa kuidagi aga kindel olla, et see nimekiri on lõplik. Sedavõrd hämarad on need lood olnud siis ja ka praegu, et ilma arhiivide abita vaevalt tõde selgub. Nii nagu ka kahes viimases loos, kus mitmedki asjaosalised eelistaksid rääkimise asemel pigem vaikida.



20. veebruar 1993

Taasiseseisvunud Eesti esimene kaaperdamisjuhtum. Tallinna lennuväljal maabub TU-134, mis on startinud Tjumenist ja oleks pidanud maabuma Sankt-Peterburgis. Lennuki on kaaperdanud 27 aastane Tamerlan Musajev. Rahvuselt küll nagu dagestan, kuid tegelikult Bakuus sündinud ja kasvanud venelane. Mees, kellel on käes kaks splindist vabastatud granaati seisab vahekäigus ning nõuab, et lennuk maabuks esmalt Helsingis. Pärast tankimist tuleb aga lennata koos lennukil viibiva naise Marina, seitsmekuuse tütre Sabina ja kõigi pantvangidega USA-sse. Kokku on lennukis pantvangis 76 reisjat ja kuus meeskonnaliiget. Helsingiga võetakse ühendust, kuid sealsed võimud keelduvad kategooriliselt kaaperdatud ja pantvangidega lennukit vastu võtmast. Samas on lennukil kütus otsakorral. Kaaperdaja nõustub, et lennuk maandatakse tankimiseks Eesti Vabariigis ja Tallinn annab selleks ka nõusoleku.

Samaaegselt kui püütakse paaniliselt leida Euroopas uut lennujaama, kes nõustuks lennukit vastu võtma, peavad eestlased Tamerlan Musajeviga läbirääkimisi. Selle tulemusena nõustub kaaperdaja vabastama kõik lennukis viibivad välismaalased. Stjuardessil õnnestub lisaks sellele juhatada veel mõned reisjad märkamatult välja tagavaraluugi kaudu. Kokku vabanevad Tallinnas 30 pantvangi. Terroristi naine Marina näeb läbi illuminaatori, kuidas varuväljapääsust lahkunud jooksevad lennukist eemale ja järgmisena seda, kuidas lennukile lähenevad maskides mehed. Selline avalik eestlaste jõudemonstratsioon tõstab pinge haripunkti. Väidetavalt hüüab Marina närviliselt abikaasale, et see õhkaks granaadid. Mees kõhkleb, kuid õnneks saabub just siis teade, et Rootsi nõustub "Aerofloti" kriisilennuki vastu võtma Arlanda lennuväljal. Lennuk lahkub Tallinnast.

Pantvangidraama jätkub Stokholmis. Rootslaste professionaalse tegevuse tulemusena ja pikkade läbirääkimiste käigus õnnestub esmalt vabastada veel 12 pantvangi. Kõigi nende tundide jooksul ähvardab üha närvilisemaks muutuv Musajev korduvalt granaadid õhata. Lõpuks kaaperdaja vaimselt murdub. Tegelikult nõustub alla andma esmalt Marina - lapsel pole enam ühtegi puhast mähet ja tüdruk on muutunud virilaks. Tamerlan vabastab esmalt pantvangid ning seejärel annab end vabatahtlikult koos naise ja väikese imikuga Rootsi võimude meelevalda. Kogu kriis on kestnud 20 tundi.

Rootsi annab Tamerlan Musajevi, kes pole Venemaa kodanik, koos naise ja lapsega välja Venemaale. Seda Musajevid ei oodanud ning nad on pettunud. Peterburi linnakohus mõistab Tamerlanile 12 aastat reaalset vangistust ja Marinale 6 aastat tingimisi viieaastase katseajaga. Rootslased peavad karistust liiga karmiks. Nad tasuvad Marinale kahe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 130 dollarit ja osutavad talle ja lapsele igakülgset humanitaarabi. Tamerlan kannab karistust üheksa aastat ja seejärel vabastatakse ennetähtaegselt. Marina ei oota Tamerlani ära. Ta loob uue pere. Vabaduses taotleb Musajev juba aastaid, et talle väljastataks pass. Seni tulemusteta. Seepärast taotleb ta ka pidevalt, et ta saadetaks riigist välja. Ka need taotlused on jäetud rahuldamata. Vaatamata kõigele suhtleb ta oma kunagise naise ja tütrega. Leiba teenib Tamerlan kõrtsimuusikuna.





24. november 1994

See on Eesti Vabariigi teine ja seni ka viimane lennukikaaperdamise intsident. Kriisi lahendamise algus oli igati edukas, kuid juhtumi finaal seevastu traagiline ja mitte eriti ilus.

Liinil Sõtõkvar-Peterburg-Minsk ähvardab üks reisija pärast lennuki õhkutõusmist Peterburi lennuväljalt, et ta õhib lennuki juhul kui ei täideta tema nõudmist maandada lennuk Taanis. Selleks reisijaks on 36 aastane Vorkuta kaevandustööline Vladimir Božko. Lennuki pardal on 61 reisjat ja üheksa meeskonnaliiget. Mõnede allikate väitel oli reisjate seas ka Božko perekond. Veelgi enam, mõnes andmebaasis väidetaksegi, et kaaperdamisega oli lennuki pardal seotud kolm inimest. Meie ametiisikud pole seda väidet avalikult kunagi kinnitanud. Läbirääkimistel kaaperdajaga veenab lennuki meeskond kurjategijat, et vajalik on teha vahemaandumine Tallinnas. Lennuväljal võtab lennuki vastu meie K-komando ja läbirääkijad. Oma praktilist abi pakub kriisi likvideerimisel Venemaa, kuid Eesti loobub vene eriüksuse kaasamisest. Mitmetunniste läbirääkimiste tulemusena vabastab kaaperdaja kõik pantvangid ja annab ennast Eesti võimude kätte. Edasine läheb aga käest ära.

Kohe järgmisel päeval nõuab Venemaa kurjategija väljaandmist. Kaks päeva pärast sündmust kirjutab aga ajaleht "Rahva Hääl", et Vladimir Božko on palunud Eesti Vabariigilt assüüli. Veel päev hiljem lükkab selle väite ümber siseminister Kaido Kama, teatades, et kaaperdaja ei ole sellist palvet esitanud. Kohus lubab samal ajal võtta Božko vahi alla ning algatatakse kriminaalasi. Mingil hetkel teatab asja uurija Ludmilla Tokar, et kaaperdaja on saadetud psühhiaatriahaigla statsionaarsesse kohtuekspertiisi, kes annab oma eksperhinnangu kaaperdaja kohta 24. jaanuariks. Božko avaldus on siiski olemas, pealtnäha emotsionaalne. Kaaperdja lubab selles, et sooritab enesetapu kui ta Venemaale välja antakse. Võimalik, et see avaldus on kirjutatud Vladimiri poolt siis kui ta oli juba paigutatud Tallinna Psühhiaatriahaigla kinnisesse osakonda. Seda avaldust arutatakse 19. jaanuaril. Valitsus, Andres Tarandiga eesotsas otsustab, et nad ei rahulda Vladimir Božko assüülitaotlust. Järgmisel valitsuse istungil, nädal hiljem, otsustatakse, et lennukikaaperdaja antakse välja Venemaale. Üleandmise kuupäevaks määratakse 31. jaanuar. Ometi ei anta Vladimir Božkot kunagi Venemaale välja. Kolm päeva enne määratud üleandmise kuupäeva sooritab Vladimir enesetapu. Ta poob ennast ülesse psühhiaatriahaigla kinnise kohtuekspertiisiosakonna palatis, ventilatsiooniresti külge. Tema Venemaal elavad sugulased ei soovi surnukeha toimetamist kodumaale. Vladimir Božko maetakse Eesti riigi kulul Tallinnas Liiva kalmistule.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Kaaperdajad 3


9. aprill 1978

Palangast Tallinnasse sõitev lennuk teeb Riias plaanilise vahemaandumise. Suvel pole selle lennuliiniga probleeme - tavaliselt on kõik kohad väljamüüdud. Ülejäänud aastaaegadel on see lend aga pooltühi, sest Leedu kuurotlinna kilomeetritepikkused puhtad liivarannad on siis inimtühjad. Seepärast ongi sellel lennuliinil peatus ka Riias, et kokkuvõttes koguda lennule siiski rohkem reisijaid. Muidu aga sõidavad sellel aastajal põhiliselt meremeeste naised. Kõigele muule lisaks on Palanga ka ju sadamalinn. Naised on just äsja saatnud omad mehed jälle mitmeteks kuudeks merele. Seepärast paneb kogu see naispere muidugi tähele Riiast lennukile astuvat noort meest. Nii umbes kolmekümnest, igati sportlikku ja pilkupüüdvat.

Kui lennuk on suuna juba Tallinnale võtnud, hakkab toimuma. Aeroflot on kehtestatud selleks ajaks juba reeglid, et kokpiti uks peab olema lukustatud kogu lennu vältel. Selle suletud ukse taga seisabki äsja Riiast peale tulnud reisja ja nõuab selle avamist. Muidugi edastab ta läbi suletud ukse ka oma peamise nõudmise - Rootsi! Kuigi vastavad instruktsioonid on olemas, on meeskond raske valiku ees. Neid kaitseb suletud uks, kuid salongis on stjuardess ning 13 reisjat - naised ja lapsed. Meeskond keeldub juhikabiini ust avamast ja siis algab laskmine. Kaaperdaja, Moskvast pärit, keegi Afonin avab kabiini suunas tule sportpüstolist Margolin. See ei ole mingi õhupüss, vaid kusagil kahekümne sammu pealt saab sellega ka inimese tappa. Hiljem loetakse piloodikabiini uksel ja vaheseinal 11 kuuliauku. Selles lennukis oma praktikalendu sooritav Aleksander Dintšenko mäletab paarkümmend aastat hiljem, et kuuliauke olevat olnud lausa 23. Ning ei oma erilist tähtsust, kumb arv tõene on. Margolini püstoli suurim magasin mahutab kümme kuuli, väiksemad viis ja kuus padrunit. On selge, et kurjategija kavatsus pääseda juhikabiini oli tõsine. Lasi ta ju ühe magasini tühjaks, vahetas selle ja jätkas tulistamist.

Meeskond on saanud ühenduse maaga ja edasi läheb käiku nn. "variantB". Tegelikult ma ei tea, kas sellist varianti ametlikult üldse eksisteeris. Äkki oli see kõik lihtsalt õnnestunud improviseering. Aga asjaolu, et paljud lennukikaaperdamised lõppesid NSVL-s niiväga sarnaselt, annab alust arvamiseks, et neid olukordi püüti lahendada ikkagi mingi läbimõeldud ja -mängitud stsenaariumitega.

Seega, saanud maapealt vastavad juhised, tegutseb meeskond vastavalt variandile B. Kaaperdaja nõudmistega ollakse nõus. Kuna aga kütust on lennukil vähe, palutakse kurjategijalt luba maanduda Stokholmi asemel hoopis Gotlandil. Tegelikult maabub JAK-40 pärast õhus aja parajakstegemist Pärnu hävituslennuväe polgu lennuväljal. Maabumisel ruleeritakse lennuk sedasi, et midagi sovietlikku koheselt silma ei hakaks. Hilisemalt väidetakse, et tõepärasuse saavutamiseks olevat kasutatud butafooriana ka midagi Pärnu "Endla" ladudest. Teatritöötajad pole seda aga kunagi kinnitanud. Kas etteantud instruktsioonide kohaselt või muul põhjusel veenatakse Afoninit, et kindluse mõttes - võõras lennuk võõral maal, peaks väljuma tiiva kohal oleva avariiväljapääsu kaudu.

See võib olla see koht, kus korraks süttis kaaperdaja peas midagi kahtlustavat. Avariiväljapääs avatakse ja... Afonin haarab enne väljumist kättpidi enda juurde kõige lähemal istuva lapse. Selleks on üks viieaastane poisike. Mistahes väljatöötatud kriisiplaan ei toimi kunagi ideaalselt. Nii ka seekord. Tekkinud situatsioonile reageerib stjuardess Natalja Võssotskaja. Et vältida tõelise pantvangidraama tekkimist, kus pantvangiks veel väike laps, teeb ta Afoninile ettepaneku, et poisi asemel tahaks pantvangiks olla hoopis tema. Stjuardessi selgitus, et ka tema tahab Rootsit näha tundub kurjategijale vägagi veenev - no kes siis ei tahaks?!

Afonin väljub koos pantvangiks võetud Nadjaga ettevaatlikult lennukist. Kõik tundub kuidagi tühi olevat. Kuigi eemalt läheneb üks inimene. Lennukini jõudes alustab tundmatu koheselt Afoniniga inglisekeelset juttu. Et te olete sattunud Gotlandile ja sedasi. Ning selle püstoli võiks käest ikka ära panna, et ametivõimudega pahandust ei tekiks ja sedaviisi. Afonin on lõpuks ometi jõudnud Läände! Ta annab oma Margolini püstoli rootslasele ning... Edasi on juba kõik tehnika küsimus. Pärnu sõjaväelennuvälja dispetšer Bakanov on täitnud suurepäraselt oma rolli ja taamalt lähenevad juba soomustransportöörid.

19. september 1982
NB! Põhjalikumalt olen sellest episoodist kirjutanud SIIN

Seda napisõnalist nupukest võiks nimetada Saaremaa esimese lennukikaaperdamise kirjelduseks. Kahjuks pole aga midagi jutustada. Teada on vaid see, et neli (või viis?) inimest püüdsid ebaõnnestunult ärandada lennuki JAK-40 liinil Kingissepa-Tallinn. Saaremaa oli teatavasti siis piiritsoon. Mis sellel pühapäeval juhtus, kes olid ärandajad - kas eestlased, mis täpselt toimus, mis kaaperdajatest sai - need küsimused on veel tänagi, 28 aastat peale sündmust vastamata. Kusagil on arhiivid vastavate toimikutega. Kusagil on asjaosalised, kes teavad. Aga kusagil tiksub ka aeg ning mälu tuhmub.
5. juuli 1983

Šeremetjevo lennuväljalt Moskvast on väljunud reis nr. 2113 Tallinnasse. Õhus teatavad kaks reisijat, kahekümneaastane M.Ivanov ja kaheksateistkümnene A. Galuntšikov, et nad lasevad lennuki õhku kui nende nõudmisel ei lennata Rootsi (mõnedel andmetel Londonisse, mainitakse ka Oslot). Nagu paljudel analoogsetel juhtudel, veenab meeskond, et tingimata on vaja teha vahemaandumine tankimiseks. Edasise kohta eksisteerib kaks versiooni. Esimese kohaselt ütleb meeskond, et nad tangivad Helsingis, kuid tegelikult maabub lennuk Viiburi sõjalennuväljal. Teise versiooni kohaselt maabub lennuk aga Leningradis.

Teadmata asjaoludel vabastavad kaaperdajad pärast maabumist osa reisijatest. Pardale jäänud reisjate hulgas on kaks sisevägede nooremleitnanti, kelledel on saksapärane sõjaväeline eriala - фельдъегерь. Tegemist on sõjaväekulleritega, kes on parasjagu ametiülesannete täitmisel ja seega relvastatud. Ühel neist õnnestub kurjategijad elimineerida. Üks noormeestest, Galuntšikov saab koheselt surma, Ivanov aga raskelt haavata. Mingit pommi noormeeste juurest ei leita. Feldjäägerid Rastšesov ja Zubovitš on päästnud kõigi reisjate, meeskonna ja iseenda elud. Sest nii nagu paljudes NSVL lennukite kaaperdamiste situatsioonides varem ja hiljem on ka seda reisilennukit TU-134A jälginud õhus pidevalt sõjaväe hävituslennukid. Hävituslenduritele on antud käsk tulistada tsiviillennuk riigipiirile lähenedes alla. Koos kõigi reisijatega. Seekord õnneks selleks vajadus puudub.

17. november 1985

Üks järjekordne abielupaar proovib sundida väikelennukit AN-24 kalduma marsruudilt Tallinn-Riia-Vilnius kõrvale ja maabuma Rootsis. Tegelikult pole 38 aastane tuletõrjuja ja 31 aastane ökonomist Olja veel abielus. Nad elavad juba mõnda aega koos ja ühiselt on unistanud elust Läänes, miks mitte ka abiellumisest.

Mõlemad teavad, et täna on nende saatus asetatud ühele kaardile. Seepärast demonstreerivad nad veenvalt meeskonna esindajale omavalmistatud lõhkeseadeldist, mille nad ähvardavad käivitada kui nende nõudmisi ei täideta. Ning jällegi läheb "Aeroflotil" käiku palju kordi edukalt läbiviidud ja lõpetatud operatsioon (olgu mainitud näiteks, et samal päeval proovitakse samasugust lennukit ärandada kusagil Krasnodari krais). Rootsi asemel maabub lennuk Haapsalu sõjaväelennuväljal. Kurjategijad peetakse kinni. Demineerijad on valmis tegelema isevalmistatud pommiga, kuid see vajadus langeb ära. Nn. lõhkeseadeldis koosneb kahjutust armeenia kellatehase uhkusest, nõukogude kodudes populaarsest äratuskellast Sevani, lihtsast kompassist ja värvilistest traatidest. Tõeliselt ohutu, kuid karpi asetatuna väljanägemiselt siiski ähvardav. Mingil ajal toimub kohus kurjategijate üle. Štšerbakov peab viibima range režiimiga koloonias järgmised 15 aastat. Ta vabaneb alles järgmisel sajandil. Malõševale määratakse karistuseks 5 aastat reaalset vangistust.

24. juuni 1990

Vaatamata sellele, et NSVL raugastunud liidrid olid vahetunud nooremate vastu, käibel oli moesõna "glasnost" ning demokraatiat "oli nii, et tapab", lennukikaaperdamised ometi jätkusid. Keegi M. Varfolomejev kaaperdab reisi nr. 8385, Tallinn-Lvov. Mõnedel andmetel oli kaaperdajaid mitu. Üksikasjad on teadmata. Kurjategijal õnnestub sundida meeskonnal maandada TU-134 Helsingis. Helsingi on muuseas sellel 1990. aasta suvel kaaperdajatele "kuum koht". Nädal enne meie lennukit õnnestus ühel teisel kaaperdajal ärandada Läti tsiviillennunduse TU ja maandada see samuti Helsingis. Selle sihtmaa suhtes olid kaaperdajad küll naiivsed, sest Soome nagu ka Rootsi andsid kurjategijad alati Nõukogude Liidule välja.

16. november 1990

Tallinna Lennujaamast väljub Tallinn-Moskva lennuk Tupolev-134. Pardal on 64 reisjat. Veidi aja pärast proovib üksiküritaja, kellest avalikkusele on tagantjärgi teada vaid perekonnanimi Žuravljov, hõivata lennuki eesmärgiga pääseda Rootsi. See katse likvideeritakse meeskonna poolt juba eos ning kaaperdaja elimineeritakse. Siiski otsustab lennuki kapten pöörduda tagasi Tallinnasse, kus pärast maabumist kaaperdaja arreteeritakse. Sellel aastal on see 25. kord, kus proovitakse mõnda "Aerofloti" siseliinide lennukit kaaperdada.

pühapäev, 13. veebruar 2011

Meedia kasulikkusest

Kui külalised täna keskpäeval ära sõitsid, võtsin ette kirjutuslauale kogunenud nädala lugemata lehed. Sain teada, et mõnedel mu lastest läheb hästi. Jätkuvalt, ka isiklikus elus. Hea, et mõned ajalehed mulle postkasti käivad. Nüüd olen kursis.



teisipäev, 8. veebruar 2011

Kaaperdajad 2

Nõukogude Liidus kattis kaaperdamisjuhtumeid alati salduseloor. Peamiseks põhjuseks see, et reeglina polnud kurjategijatel mingeid muid nõudmisi kui pääseda Läände. Mujal maailmas toimusid samuti lennukite ärandamised, tihti traagiliste tagajärgedega. Kuid seal olid ärandajate nõudmised pea alati seotud mingite poliitiliste nõudmistega, vangistatud võitluskaaslaste vabastamise nõudega jne. Nõukogude lennukiterroristide nõudmised olid valitseva ideoloogia kontekstis aga häbistavalt tühised ja seetõttu tõepoolest riigisaladust väärt. Ükski nõukogude inimene ei saanud ju ometi tahta emigreeruda arenevast ja õitsvast sotsialismist manduvasse kapitalistlikusse Läände!?

Meie inimestel lasti kaua aega arvata, et esimene lennukikaaperdamine NSVL-s ei olnud mitte see, mida kirjeldasin Kaaperdajad 1 loos. Avalikkusele lekitati ette üks teine juhtum, mis toimus samuti 1954. aastal, kuid Tallinna omast mitmeid kuid hiljem. Selle ärandamise põhjus oli riigi jutkonna arvates nõukogude inimesele mõistetav. Novosibrskis ajas üks mees, lennumehaanik ära oma kodulennuväljalt reisijateta lennuki. Õhus olles tahtis ta selle suunata enda koduakendesse. Mees oli nimelt veendunud, et ta naine asjatab seal parasjagu oma armukesega. Siis... Aga see pole Eestiga seotud lugu. Üldjoontes on nii, et neid lugusid eriti palju jutustada ei saagi. Seesama toonane kõrge salastatus teeb kõik kaaperdamisjuhtumid väga üldsõnalisteks ja faktivaesteks. Seega ka kõik järgnevad kolm Eestiga seotud sündmust on palju lakoonilisemad kui tahaks. Ning illustratsioonideks ikka need vanad postkaardid, mis üldse ajendasid neid ülestähendusi kirja panema. Ise olen ma alati lähiminevikust mulle huvipakkuvat lugedes asetanud selle sündmuse ja tegelased ajateljele ning proovinud meenutada, kus ma ise sellel päeval võisin olla ja mida teha.


03. juuni 1969

Kolm leningradlast, kaks meest ja üks naine proovivad ähvardustega kaaperdada Leningrad-Tallinn reisilennukit IL-14. Meeskond astub terroristidele vastu ning neil õnnestub teha kaapedrajad kahjutuks. Kusagil on mainitud, et üks terroristidest saab surma. Võitluse käigus hukub ka lennuki pardamehaanik. Iseendast mõistetavalt juhtumit ei avalikustata. Vaikselt ja ilma kärata autasustatakse hukkunud aviaatorit postuumselt Punalipu ordeniga, teised meeskonna liikmed saavad Punatähe ordenid. Olgu lisatud, et tollane partei peasekretär autasustab ennast oma elu jooksul sotsialistliku töö kangelase ja 4 NSVL kangelase aunimetusega, lisaks 114 kodumaiste ja välismaiste ordenite ja medalitega. Sealhulgas ühe Punalipu ja kahe Punatähe ordenitega. Kaaperdajad saavad aga kohtult karistuse. Ellujäänud meesterroristile määratakse karistuseks 11 aastat vangistust. Kaaskohtualune, tema õde, kes samas oli ka lennukis tapetud kurjategija abikaasa, saab kohtult 13 aastat millele lisandub viis aastat asumisele saatmist.

Siiski ei saa öelda, et sündmus ise möödus jälgi jätmata. Alates 1954. aasta juhtumist, esimesest surmaga lõpenud lennukikaaperdamisest NSVL-s, on riigis registreeritud vaid mõned üksikud lennukite ärandamise katsed terroristide poolt. Nüüd siis ootamatult teine surmaga lõppenud juhtum ning muuseas taas Tallinnaga seotud. Võib üsna kindlalt tõmmata seose, et just tänu sellele sündmusele otsustatakse kardinaalselt tõsta NSVL-siseste lendude turvalisust. Alates 1970. aastast on Aerofloti kõigil kodumaistel lendudel nn. "reisisaatjad". Erariietes miilitsa eriüksuse töötajad. Ka kõigil Eesti NSV Tsiviillennunduse Valitsuse lenukitel on vastavad mehed alati reisjate hulgas - meie enda erirühma miilitsad. Teiste hulgas on näiteks üheks reisisaatjaks tubli, edasipüüdlik noor militsionäär Hermann Simm, kes 40 aastat hiljem saab kuulsaks muudel asjaoludel. Selline lennukite saatmine toimub kuni 1975. aastani. Siis juba, mingite reorganiseerimiste käigus moodustatakse lennundusse omad julgeolekustruktuurid, lennujaamadesse ilmuvad pagasi läbivalgustusseadmed jne. Võib olla annab ümberkorraldusteks põhjust asjaolu, et seismekümnendatel muutub lennuterrorism massiliseks, ülemaailmseks nähtuseks, s.h. ka Nõukogude Liidus.


17. juuni 1977

Tallinn-Kaliningradi lennuki salongis on vaid kaheksa vaba kohta. Lend on toimunud igati graafiku kohaselt. Edasised sündmused sarnanevad vähe arvukates filmides nähtud korduva süžeega. Lennukikaaperdamised Nõukogude Liidus ei toimu reeglina selliselt, et koleda näoga terroristid haaravad karjudes ja paanikat tekitades relvad. Ilusad sportlikud kangelased seevastu võidavad, ise raskelt haavatuna kurikaelad ja päästavad kõik reisjad, vahepeal jõudes musitada piltilusat stjuardessi.

23 aastane reisija Gennadi Petrov ei tegutse filmilikult, küll aga tüüpiliselt kaaperdajale. Noormees peatab mööduva stjuardessi ja ulatab talle taskust juba varem valmiskirjutatud kirjakese. Sügavalt naisele silma vaadates palub ta viisakalt anda see kiri edasi lennuki komandörile. Stjuardessi näol pole märgat nõutust ega imestust - sellisteks situatsioonideks on kogu lennupersonal saanud piisava ettevalmistuse. Pigem väljendab stjuardessi ilme hämmastust, et SEE olukord tõepoolest on saanud reaalsuseks just nüüd ja praegu. Terroristi ähvardust lennuki õhkamiseks juhul kui see ei maabu Stockholmis tuleb võtta ja võetaksegi tõsiselt, sest kurjategija näitab oma portfelist mingeid traatidega ühendatud ampulle.

Situatsiooni lahendus on originaalne. Kaaperdajale väidetakse, et tema nõudmine täidetakse. Stockholmi asemel maandatakse lennuk aga hoopis kaks aastat tagasi valminud Ventspilsi lennuväljal. Butafooriaga on lennujaamale antud läänelik ilme ja kaaperdaja läheb õnge. Pärast kinnipidamist selgub, et väidetava lõhkeseadeldise ampullid sisaldavad värvitud vett.

P.S. Antud juhtum on väga sarnane Kaaperdajad 1 kommentaarides Anonüümse poolt kirjeldatud juhtumile.


19. oktoober 1977

Üks kõige napisõnalisemalt kirjeldatud ja vähese allikaviitega juhtum. Sellel päeval (mõnedel andmetel 6. novembril) proovis üks inimene Tartu lennuväljal kaaperdada nn. "metsavahi", lennuki AN-2. Katse ebaõnnestus. Üksikasjad on teadmata.


Märkus: järgmised Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumid edaspidi.

esmaspäev, 7. veebruar 2011

Vaimne enesemääramise õigus

Eelmisel nädalal jälgisin venekeelset mõttevahetust, mis tekkis ühest arvatavasti perearhiivi tarbeks jäädvustatud videost. Moodsal ajal riputatakse oma perepildid, -videod tihti internetti kõigile vaatamiseks. Keegi korjas selle videojupi ülesse ja tekitas diskussiooni. Me kõik teame, et eksisteerib selline mõiste nagu seksuaalne enesemääramise õigus. Termin ise on juriidiline, kuid tugineb meie moraalsetele tõekspidamistele. Üldjoontes on selle seksuaalse enesemääramise õigusega niivõrd-kuivõrd kõik selge ja lihtne. Ning see on hea.

Vaadates seda videot ja jälgides tekkinud arutelu pidin tunnistama, et meie eetikas ja moraalis on ulatuslikud hämarad tsoonid. Kui keegi tuleb minu või sinu last käppima, hullem veel, kui lapse oma vanemad saadavad kaitsetu suhtes korda siivutusi, siis on meie hinnang ühene. Kui aga lapse lähedased koos võõraste onude ja tädidega kepivad lapse ajusid, siis... Viimases, ülevindi keeratud lauses oligi selle diskussiooni sisu. Lapse vaimse enesemääramise õiguse mõistet juriidikas ei ole. Ja ei saagi olla. Sest meil puuduvad ühtsed moraalsed tõekspidamised. Seega kõik need tegevused ja toimingud laste kallal, olgu nad millised tahes, kuid mis jäävad väljapoole lapse seksuaalset enesemääramist ja peksmist on ühiskonna poolt lubatavad. Sest seda nimetame me kasvatuseks.

kolmapäev, 2. veebruar 2011

Kaaperdajad 1

Viimasel ajal vaatan üha harvem mängufilme. Kunagine huvi ja kohustus vaadata loendamatu hulk filme on asendunud apaatiaga. Huvi taasärgitamisele ei aita kaasa ka need minu jaoks mõistetamatult arvukad ja hämmastavalt populaarsed filmiblogid, mis on vallutanud blogipuu. Oleks siis nendes blogides filmiarvustused. Pigem tegeletakse filmide sisu ümberjutustamistega, seejuures väljamõeldud elu ja sündmusi käsitletakse seal tihti reaalsusena. Minu huvipuuduse üheks põhjuseks on kindlasti ka isiklik kiiks. Külastan regulaarselt interneti vanakraamipoode ja seal nähtud esemed pakuvad mulle sedavõrd palju reaalsusele tuginevaid fiktsioone, et ekraanil pakutavatele mängufilmidele ei jätku lihtsalt enam ruumi.

Hiljuti lappasin internetis vanu postkaarte. Teatavasti on antiigiäride põhikunded kollektsionäärid. Neid samu postkaartegi ostetakse oma kogudesse. Kogud on erinevatel alustel koostatud. Tihti on selleks mingi teema. Ning kuigi mina erinevatel põhjuselt ammu ei kogu enam midagi, on ikkagi huvitav. Seekord sattusin lennundusteemalistele postkaartidele. Odavad nad just pole - müüjad küsivad alghinnana kusagil 5.50 US dollarit tükist. Mõned neist kaartidest olid huvitavad ja taustinfot otsides jõudsin ma lennukikaaperdamisteni Nõukogude Liidus.

Need üksikud juhtumid, mis neil aegadel nõukogude tavainimesteni jõudsid, reeglina kuuldustena, tekitasid meis vastandlikke tundeid. Üldjoontes olid "normaalsed" inimesed, mina sealhulgas, nagu kahevahel. Kaaperdajad seadsid ohtu reisjate elu ja see oli halb. Samas elasime kaasa ebaõnnestumistele, sest kaaperdajad olid tavaliselt äärmuseni viidud inimesed, kes lihtsalt tahtsid raudse eesriide tagant pääseda vabasse maailma. Ja mingi piirini me neid seetõttu mõistsime. Mis mind isiklikult hämmastab on see, et neid lennuki ärandamise katseid oli sedavõrd palju, sealhulgas ka neid, mis otseselt seotud Eestiga. Iga juhtum eraldi on omaette filmilik lugu. Need Eestiga seotud lood aga vaata, et terve seriaal. Kõiki lugusid ei viitsi ega oskagi jutustada. Olgu siinses postituses vaid ühe loo piirjooned. Kõigi ülejäänud Eestiga seotud kaaperdamisjuhtumite kohta teen eraldi postituse.


8. jaanuar 1954


Reede varahommikune Tallinn-Minsk-Leningrad lennuk Li-2 on pärast vahemaandumist Minskis saavutanud vajaliku kõrguse ning võtnud kursi Leningradi peale. Kogu meeskond teeb seda, mis alati. Lennuki komandör on tüüri taga, teine piloot teeb logimärkmeid, radist tegeleb oma aparaadiga. Stjuardessi sellel väikesel lennukil ei ole. Seepärast jagab reisijatele ajalehti hoopis pardamehaanik Timofei.



Timofei Romaškin on alles lähenemas keskeale, kuid mõndagi elus näinud. Valgevene külapoisina läheb ta pärast seitset klassi tööle linna telliskivitehasesse. Vanuse saabudes kutsutakse sõjaväkke aega teenima, suunatakse Uljanovski Lennukooli tehnikute kursustele. Seejärel on Timofei Vene-Soome talvesõjas. Pärast selle sõja võitu lubatakse noor mees koju. Timofei aga koju ei lähe, vaid möllib ennast tööle Leningradi tsiviillennundusse - lennukid on sedavõrd meeldima hakanud. Eriti kaua töötada ei saa, sest algab uus sõda. Kogu selle mitmeaastase sõja teeb Timofei kaasa lennuväe pardamehaanikuna. Seepärast on loogiline, et sõja lõppedes otsib mees tööd tsiviillennunduses. Nii satubki ta elama Tallinnasse ja lendab juba mitmeid aastaid Eesti NSV tsiviillennuduse ettevõtte lennukitega. Sellised siis on olnud pardamehaanik Timofei Romaškini senised 35 eluaastat.



Lennuk liigub mööda lennukoridori nii nagu see on seal Türi ja Rapla vahel „maha“ märgitud. Jõutakse Käru kohale ning Timofei suundub tagasi kokpiti. Ta hakkab käsikaudu ust enda järele sulgema kui äkki on ta selja taha tekkinud veel üks mees. Mehel on seljas gümnastjorka, küll ilma lõkmete ja paguniteta. Just selline poolsõjaväeline riietus nagu paljud sõjas olnud mehed, pea kümme aastat võidupäevast, ikka veel kannavad. Edasine käib kõik kiirelt. Mehel on käes püstol ja ta kamandab „käed üles!“ ning nõuab raadioside väljalülitamist ja lennuki juhtimise ümberlülitamist autopiloodile. Samaaegselt kui meeskond vahetab omavahel segaduses pilke, näevad nad läbi avatud ukse, kuidas esimeselt istmelt tõuseb üks naisterahvas. Keegi meeskonna liikmetest ei jõua midagi öelda ega hoiatada. Selgub aga, et selleks polegi mingit vajadust.Naine on riietatud samuti sõjaväelisse gümnastjorkasse ning ta astub rahulikult tundmatu kõrvale. Ka naisel on käes püstol.


Selline ärev hetk – mis nüüd juhtub, kestab vaid hetke. Naine ulatab oma relva mehele, kusagilt on ta kätte ilmunud kapronnöör. Ilma liigsete sõnadeta hakkab ta kõige lähemal oleva meeskonna liikme, radisti käsi kinni siduma. Lennuki kabiin on suhteliselt väike. Timofei näeb, et tal on olemas mingi võimalus. Hetkel kui kaaperdaja pead pööramata heidab vaid korraks pilgu naise poole, veendumaks, et radisti käed on korralikult seotud, Timofei ründab. Just sellel hetkel astub naine sammu tagasi ja satub kuidagi ettesööstva pardainseneri ja relvastatud mehe vahele. Naine kukub. Kahe püstoliga relvastatud kurjategija hüppab tagasi ja avab mõlemast relvast Timofei suunas tule.


Kuulid tabavad 35 aastast meest, kes käinud kahes sõjas ja seal kriimugi ei saanud, mitmesse kohta. Kokku neli kuuli. Timofei tardub hetkeks ja vajub siis aeglaselt maha. Tulistaja ise on oma teost hämmingus - mitmeid kordi on läbi mõeldud kõik variandid, kuid kui see nüüd on tõepoolest juhtunud, kõigist võimalustest kehvim, on see ikkagi ootamatu. Lennuki komandör ja teine piloot ei jäta võimalust kasutamata. Nähes, et kaaperdaja on hetkelises segaduses hüppavad nad kurjategijale kallale. Meeskonnal õnnestub ühe püstolitest kaaperdaja käest ära lüüa. Teise püstoli kättesaamine on tunduvalt keerulisem, mees osutub küllalt tugevaks. Ja kuigi võitlus käib kaks ühe vastu, peavad lennuki piloodid siiski hiljem tänama ka saatust. Selgub, et kuidagi on sellel püstolil kuulide etteandmise mehhanism pärast esimest tulistamist kinni kiilunud. Igatahes on ühel hetkel mõlemad kaaperdajad, mees ja naine põrandal pikali. Meeskond kontrollib taas kogu olukorda lennuki pardal. Timofei on samal ajal palju verd kaotanud. Lennuki kapten otsustab pöörduda tagasi lennu alguspunkti. Õhus on oldud vähem kui nelikümmend minutit.


Samal ajal kui lennuki rattad puudutavad lennuraja betoonplaate stardib lennuki poole ka kiirabiauto. Radist on võtnud ühenduse maaga ja komandör on teatanud juhtunust lennubaasi. Kõik teenistused on esimesel valmidusel. Juba on kohale jõudnud ka Julgeoleku Ministeeriumi mehed. Raskelt haavatud pardamehaanik toimetatakse viivitamatult haiglasse. Timofei Romaškin sureb järmisel päeval. Ta maetakse kõigi austusavaldustega Tallinnas. Kolm kuud hiljem omistatakse pardamehaanik Romaškinile postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Üksteist aastat hiljem, samuti jaanuaris, avatakse Timofei sünnimaal Valgevenes, Minski lennujaama pargis tema mälestusskulptuur.Möödub veel nelikümmend aastat ja alles siis saavad inimesed teada, et sellel päeval, 8. jaanuaril 1954. aastal toimus kõige esimene tsiviillennuki kaaperdamise katse NSVL-s.