teisipäev, 23. mai 2017

Abivalmis inimesed 1.

Mul järjekordse "külalapse" aitamise asi käsil. Õnneks minu lähedastest ka kõige kardinaalsema suhtumisega on loobunud mind mõistusele kutsumast - "igaühe õnn on valikute küsimus ja seega, Hundi ulg, pole see üldse sinu asi.". Ju on nad aru saanud, et nendes asjades olen ma lootusetu.

Noor mees saab paari päeva pärast 21. Tuli siit läbi mitmed korrad koos vanema vennaga, kes samuti üks minu "külalastest", kuid seda hoopis teistel põhjustel. Kuidagi läks jutuks, Õigemini proovis noorem vend mulle öelda, et ta peab minema pensioniametisse ja siis antakse talle uus pensionitunnistus. Mulle tundus asi kahtlane ja palusin tal seda tunnistust näidata. See, mida kartsin osutuski tõeks. Kuu lõpus lõppeb tal senine 80% töövõimetuspension ja raske puude toetus. Pro forma on juuni algusest tegemist adekvaatse ja terve inimesega. meil on ju töövõime reform. Asi on aga nutune. Mina ju ei tea, mis tal viga on, ütleksin, et kurttumm, aga see pole õige määratlus. Midagi ilmselt kuuleb ja püüab ka rääkida, kuid koolis käis ta siiski vaegkuuljate omas. Seega viipekeeles tunneb ta ennast palju mugavamalt.

Mõnedel tema elu pöördepunktidel olen olnud aktiivne osaline. Siis kui ta lõpetas põhikooli ja tekkis küsimus, mis edasi. Leidsin ühe kolme aastase õppekavaga kutsekooli ja panin ta sinna. Ainuke eesmärk, et inimene natuke rohkem sotsialiseeruks. Nii oligi. Pärast ametikooli lõpetamist maabus taas ema juurde, kellel selleks ajaks lisandunud palju nooremaid lapsi võrreldes külalapsega. Seal ta siis oli. Riiklik pension koos puudetoetusega üle kolmesaja euro kuus. Tema ise sai kätte 15-20 eurot pluss järjekordse "isa" poolt mõni pudel viina. Selle peale sekkusin.

Vormistasin "külalapse" pensioni tema enda pangakontole ja leppisin vanema vennaga kokku, et maakonnalinnas üüritav korter on kahe peale. Edasi toimus väsitav töökoha otsimine. Mind paneb imestama firmad, kes kõige madalapalgalisema töö puhul tahavad kandideerijate puhul saada CVd. Midagi sellist nagu kandideeriks soliidse riigifirma juhatuse esimeheks. Lõpuks polnudki midagi hullu. Paar telefonikõnet ja noormees on tööl. Kusagil leivatööstuses toodangut pakkimas. Küsimus muidugi jääb. Mida tegi Töötukassa lisaks jagatavatele värvilistele voldikutele kogu see assta, mida poiss minu initsiatiivil seal arvel oli?

Hetkel rohkem ei jõua kirjutada. Mingil ajal jätkan.

teisipäev, 9. mai 2017

Ihnuskoi eestlane?

Kes seda mäletab, kas olen mingit episoodi elu jooksul tõepoolest näinud ja kogenud. Äkki hoopis mingi kunagi loetud kild või kuuldud anekdoot on muutunud aja jooksul minu ajus reaalseks ajupildiks? Igatahes meenub kingakarp, kuhu vanainimese käega kirjutatud: nöörijupid, mida enam kasutada ei saa. Selline segane sissejuhatus teemasse, et kuhu tõmmata piir säästlikuse ja ihnsuse vahele. Ma viitsin üha vähem kirjutada pikki, loetavaid heietusi. Seepärast ei loogi mõttesilda sissejuhatuse ja asja tuuma vahel.

Suurbritannias on olemas niisugune organisatsioon nagu Charities Aid Foundation. Lisaks praktilisele tegevusele heategevussfääris avaldab ta juba mitmeid aastaid järjest riikide lõikes nn. Ülemaailmset annetusindeksit (World Giving Index). See näitaja moodustub kolmest komponendist: inimeste rahalised annetused, valmisolek abistada tundmatut ja vabatahtlikule tööle kulutatud aeg.


Lugesin nende viimast, 2016. aasta annetusindeksi raportit. Pisut nukraks teeb. Kindlasti on neid, kes minuga absoluutselt ei nõustu, kuid ometi väidan, et eestlane pole vähemalt viimase 75 aasta jooksul elanud nii hästi kui täna. See peaks kuidagi kajastuma ka selles raportis. Paraku ...

Analüüsisin oma piiratud mõistusega nii metoodikat kui ka võrdlustabeleid. Nagu ikka selliste asjade puhul on tulemuste tõlgendamisvõimalusi palju. Keda teema lähemalt huvitab, saab teha ise oma järeldused lugedes ülalviidatud ligi viiekümneleheküljelist raportit - päris hea mõttetreening. Kasvõi Eesti võrdlus Soomega. Sugulusrahvastel peaks olema nagu sarnane mentaliteet. 140 riigi seas oleme naabritega järgmistel kohtadel pingereas:
Rahaline annetamine
...
25. Soome
...
94. Eesti
...

Võõra abistamine
...
50. Soome
...
122. Eesti
...

Vabatahtlik töö
...
27. Soome
...
107. Eesti
...

Koondindeks
... 
24. Soome
...
118. Eesti
...
Ei teagi, mis meiega, eestlastega, lahti on. Kas alalhoidlik säästlikus või lihtlabane ihnsus ja ükskõiksus?

kolmapäev, 19. aprill 2017

Vana asi

Avastasin, et minu blogist on kadunud mitmed videod, mida olen siia kopeerinud. Tõdesin seda eile kui tulin bronhoskoopialt. Ebameeldiv protseduur, kuid edasiseks raviplaaniks vajalik. Mingil hetkel oli just see video mulle hingeliselt jõudu andev. Otsisin nüüd seda oma ajaveebist, kuid see oli kustutatud. Internetis on õnneks ressursse palju ja panen selle taas üles. Minule kahjuks uuesti aktuaalne teema. Proovin kuidagi oma hingeseisundiga hakkama saada.

pühapäev, 16. aprill 2017

Kalvi-Kalle ja Kim Jong-un

Ei. Ma ei ütle, et me kõik, igaüks peaksime huvi tundma välispoliitika vastu. Ometigi oleksin oodanud meie meedialt pisut enam viimaste nädalate ärevate sündmuste taustal. Kas vajutatakse nuppu? Kes vajutab esimesena? Kes kolmandana? Meie rahulikus Eestis see nagu eriti polnudki sündmus. Kuigi on siinkohal kohatu rääkida minevikust - sündmused jätkuvad, muutuvad igas tunnis.

Ise tunnen olevat nagu vene vanamutt enda lapsepõlves: "Peaasi, et sõda poleks". Mõtlen, kas jõuan lähedastele ütelda, pole hullu, küll me SEAL taas kohtume. Naiivne? Kahtlemata.

Jälgides ülalöeldu taustal muu maailma on-line meediat sattus ette karikatuur. Otsisin mõnikümmend minutit autorit, kuid ei leidnud. Pildi teemaks: purjus mees tuleb koju. Kes välispoliitikat jälginud, saab aru allteksist, nõustudes või mitte. Ülejäänutele lihtsalt pilkuköitev graafiline joonistus:
Aga äkki ongi õige, et mis seal ikka muretseda. Igaüks meist elab hetkel ja praegu. Meil on meie pisikese omamaailma rõõmud ja mured. Ja meile olulised uudised. Eestikeelse meedia tähelepanuväärsemad uudised möödunud nädalatel olid pühendatud Kalvi-Kallele, aga mitte mingile tähtsusetule Kim Jong-un´ile.  

esmaspäev, 27. märts 2017

Muusikaline vahepaus

Märkimaks, et olen jätkuvalt elus. Mõnikord võtan ette ja proovin internetist järele vaadata ja kuulata, milline muusika on erinevates riikides parasjagu populaarne. Minu imestuseks polegi taoline otsing niiväga kerge. Või äkki ma ei oska leida koondlehekülge, mis kajastaks riikide edetabeleid? Millegipärast ei kahtle, et mainstream on igal pool sama. Tunduvalt huvitavam on aga kohalikud bändid. Eesti enda hetkepop on tapeedina kättesaadav pidevalt ja kõigile. Muuseas, oma unehäiretega mängib mul öösiti tihti raadiomuusika. Tahan esile tõsta just Vikerraadio öömuusikat. Ei, see ei ole vanuseline iseärasus, et selline raadiojaam. Pigem tunnustus Vikerraadio muusikatoimetajatele. Nende koostatud öölistid on esiteks loomingulise töö tulemus - minule tundub, et igaöisel valikul (mis nädalapäeviti väga eriilmelised) on olemas mingi ühine nimetaja, siduv element, läbiv joon. Aga peamine, neis on palju kodumaist head muusikat, mida raadiotes sageli ei mängita. Need on palad, mis ei ole pääsenud edetabelitesse, kuid minu hinnangul tõepoolest märkimisväärsed.

Välismaisest muusikast. Oma eri riikide internetiotsingutes avastasin enda jaoks saksa grupi AnnenMayKantereit. Tegelikult oli minu esmatutvus selle kollektiiviga läbi pala, mida nad on teinud koostöös Milky Chance'ga. Siit sain aru, et tegemist on justnimelt muusikutega, mitte pelgalt lauluesitajatega. Minu jaoks on selles mõisteliselt suur erinevus.



Selline on siis üks näide minu muusikamaitsest. Muidugi on minu eelistuste ampluaa palju laiem. Hetkel räägin vaid sellest muusikanäitest, Kölni ühe keskkooli seinte vahel sündinud bändist. Aga et ettekujutus sellest kinnistuks, siis veel üks muusikavideo AnnenMayKantereit'lt. Mitte kõige värskem, aga eks seepärast polegi see minu mõistes tapeet:



reede, 10. märts 2017

Peetri kooli seelikud

Tundub, et kooli juhtkond ja hoolekogu nägid vaimusilmas ette midagi niisugust konservatiivselt diskrimineerivat:


Pärast võrdõigusvoliniku arvamust, et sedaviisi diskrimineeritakse poisse (või oli see tüdrukuid?), said poisid sellise vormi:


Siiski, proovides leida täiuslikumat kompromissi ning konsulteerides usuasjade volinikuga, et kooli edaspidi ei süüdistataks ka usulises diskrimineerimises, käib praegu töö uue koolivormi kujundamisel:

teisipäev, 7. märts 2017

Sisutühjus

Proovisin tähelepanelikult lugeda teemat blogide sisutühjusest. Adekvaatselt sain aru, mida üks või teine mõtles ja ütles. Nõustusin peaaegu kõigega. Kui aga teise nurga alt vaadata, siis absoluutselt ei nõustu. Sellel fotol on sisuliselt tühjus:


Aga tegelikult ei ole. Me igaüks anname ju sellele pildile sisu. Sellisena nagu oskame või tahame. Sama on ka blogidega. Meie/minu iga mõte, lause, sõna ajaveebis loob ettekujutuse kirjutajast. Blogijatena oleme vaimsed stripparid. Mida rohkem me kirjutame, seda vähem jääb kõrvalseisjale midagi varjatuks. Ning kuigi meist paljud, mina kaasaarvatud, arvame ning loodame, et oleme osavad ja väldime enesepaljastust, siis see ettekujutus on petlik. Pole oluline, kas kirjutan eile söödud kapsasupist või sellest, et susisemisega päästab rasvatihane oma elu. Aines, millest kirjutame räägib meist juba mõndagi. Stiil, kuidas kirjutame räägib juba palju üksikasjalikumalt meie lapsepõlvest, minevikust, vaimsest kapasiteedist. Tahame või ei taha, blogijatena avame lugejatele oma mina isegi siis kui millestki isiklikust ei kirjuta. Rääkimata siis sellest kui ajaveeb ongi vaid keskendunud oma isikliku mina eksponeerimisele.

Ka kõige sisutühjem blogi kannab rikkalikku informatsiooni kirjutajast. Ja põhiküsimus on hoopis selles, et kas mind huvitab konkreetse inimese enesepaljastamine või mitte. Kas see enda vabatahtlik lahtikoorimine on mulle meeldiv või mitte väga.